fbpx

Sünnitama ilma tugiisikuta?

Kindlasti on kõik lapseootel emmed kuulnud uudist, et eriolukorra tõttu tuleb neil üksi ilma tugiisikuta sünnitama minna. Tutvustame teile meie mähkutajast emmet Anne-Liisi, kes lõikas ise oma lapse nabanööri läbi, kuna meest sünnitusele kaasa ei lubatud. Loe tema arvamust ja kogemusest järgnevast intervjuust.

1. Kirjelda paari lausega kes sa oled ja millega tegeled.

Olen Anne-Liis (25) ja elan oma perega Pärnu külje all Ares. Kasvatame koos elukaaslasega pea 2 aastaseks saavat poega ning kohe-kohe lisandub meie perre ka pisike tüdrukutirts. Olen kodune ema, peale keskkooli lõppu viis tee mind Austraaliasse ja sealt ringiga tagasi Pärnusse. Koduse emana teenisin lisa beebikiikude valmistamise ja müümisega, kuid nüüd kavatsen pühenduda täielikult lastele.

2. Kuidas on möödunud sinu rasedus siiani?

Rasedus on möödunud suurepäraselt. Esimesel trimestril esinesid mõned migreenid ja paar nädalat oli ka süda paha, kuid sealt edasi olen end hästi tundnud. Liigun igapäevaselt aktiivselt ringi, keskmiselt 4km, aga vahest ka rohkem.

3. Kuidas sa kirjeldaksid enda viimast nädalat?

Viimane nädal on minu jaoks väga raske olnud. Sain raseduse 39nädalal teada, et tugisikuid sünnitusele kaasa ei lubata. Meil oli planeritud, et mees naaseb mingi hetk niikuinii koju teise lapse juurde, aga sünnituse juures viibib. Üritasin algul asja väga rahulikult võtta. Kaalusime minna hoopis Rakvere või Tartu haiglasse sünnitama, aga siis keelati ka seal tugiisikud ära. Mõtesse jäi sõita Võru haiglasse (kus ei ole keeldu) või sünnitada kodus. Kohtusin ka sünnitoetajaga videosilla teel ning oma ämmaemandaga, kellelt sain rohelise tule koduseks sünnituseks, kuna mõlemad rasedused olid probleemideta ja esimene sünnitus samuti.

4. Milline on sinu seisukoht seoses koroonaviiruse ja sünnitama minekuga? (st isasid/tugiisikuid kaasa ei lubata)

Kui ma muidu facebookis suur kommenteerija ja arvamuse avaldaja ei ole, siis nüüd protesteerisin küll oma kommentaaridega. Ärge saage valesti aru, ma saan aru viiruse ohust ja annan endast kõik, et see meie koju ei jõuaks, aga see ei mahu mu pähe. Minu esimene sünnitus kestis 13 tundi ja mu mees oli suureks toeks. Mudis vajadusel selga, viskas nalja, täitis mu veepudelit ja jootis vajadusel. Ta oli koguaeg olemas, ma ei olnud üksi. Presside ajal aitas jalga hoida, et see krampi ei läheks jne. Ta nägi oma lapse esimesi hingetõmbeid ja lõikas läbi nabanööri. Me tundsime huvi ja vaatasime platsentat ja veetsime esimesed 2 tundi kolmekesi, laps rinnal. See oli kustumatu hetk meie elus.

5. Millest on sul kahju?

Ma olen kurb, et mehi tahetakse sellest ilma jätta. Mind ajasid kurjaks kommentaarid, et tehke videokõne. Vastasin selle peale, et kui see viirus möödas on, kas tema tahaks oma laste/lastelaste tähtsaid elusündmusi läbi ekraani vaadata. Selle peale muidugi oli vastajaid, kes kirjutas, et vaatabki, kuna elab välismaal. Mina olen teadlikult valinud Eestis elamise, et olla koos oma perekonnaga. Tean ka, et paljud ei taha sünnitusele tugiisikut kaasa, see on samamoodi nende valik aga suurem osa siiski soovib. Ma olen kõik need 9 kuud teadnud, et tugiisik on mu kõrval ja seda teadmist on rõhutanud ja kinnitanud ka perekooli loengud. Minu jaoks oli kummaline, et tervet isa kaasa ei lubata. Arstid ja õed lähevad peale vahetust poodi ja sealt koju oma lasteaias käiva lapse juurde. Arst või õde tundub palju potensiaalsem viirusekandja kui minu tugiisik, kellega kuni haiglani iga minuti koos olen veetnud.

6. Kui suur hirm on sinul koroonaviiruse ees ja kas oled rakendanud ka kodus karantiini meetmeid?

Ma arvan, et sügaval sisimas on kõigil hirm. Kui mitte enda pärast siis lähedaste pärast, kes on vanemad või kelle immuunsus on nõrgem. Keegi ju ei taha, et meie lähedane selle saaks või miskit hullemat juhtuks. Ning milline ema ei muretseks oma laste pärast.

Kuna elame linnast väljas ja ise olen niikuinii kodune, siis minu ja lapse elukorralduses suurt midagi ei muutunud. Nüüdseks olemegi juba 3 nädalat täiesti kodused olnud. Mees töötab, aga isoleeritult ning käib poes, kuna kahjuks Aresse ei too Coop ega ka Selver toitu koju. Loomulikult peale poes käiku desinfitseeris ta käsi ja toidukotid paneme pessu. Meie oleme enda poolt teinud kõik ja püsinud kodus.

7. Milline oli sünnitus ilma tugiisikuta?

Päev algas nagu iga teinegi. Kuna oli pühapäev ja mees kodune, käisime hommikul oma 6km tiirul. Tagasi jõudes tegin lõunasöögi ja peale seda läksime lapse ning mehega koos lõunaunne. Ärkasin kolmveerand 3 ja tundsin õrnasid kokkutõmbeid 10 min vahedega. Tegin tolmuimejaga toad puhtaks, kammisin kassi ära ja käisin dušši all. Tegin end veel korda ja pakkisin viimased asjad. Küsisin mehelt, kas sünnitan siis kodus, aga mees hakkas siiski kartma ning mõtlesime, et sõidaks Võrru. Tuhud olid juba 5min vahedega aga üldse mitte valusad, kerged – ülehingatavad. Kutsusime ämma Häädemeestelt Pärnusse vastu ja tõstsime poja ämma auto peale. Mees tankis autot ja pani õli, võtsime rahulikult. Jõudsime omadega Surju kui vahed olid juba 2-3min tagant. Siis hakkasin tundma, et valu hakkab ka veidi selga kiirgama. Kuna autos sünnitada ei tahtnud, keerasime otsa ringi ja sõitsime Pärnu haiglasse. 18:22 sain käepaela ja jätsin mehega hüvasti. 18:35 astusin sünnitustuppa. Te ei kujuta ette mu rõõmu, kui nägin, et Natalja Gusseva on ämmaemand. Ta võttis ka mu esimese lapse vastu. Kuna arvasin, et kell 20:00 on vahetus siis küsisin, et kes järgmisesse vahetusse tuleb. Ta ütles, et on hommikuni ja mu rõõm vaid suurenes. Andsin talle rasedakaardi ning üritasin riideid seljast võtta, kuna tuhud olid juba väga tihedad. Natalja oli ka hämmingus ja kontrollis avatust, mida oli juba 9cm ning selle käigus tulid ka veed. Hingasin tuhudega beebi pea alla ja siis algasidki juba pressid, paari pressiga oli beebi väljas. Beebi sündis 19:04. Beebi anti kohe mu rinnale. Ma olin nii-nii õnnelik, mu musta värvi juuste pahmakaga pisike printsess. Nabanööri lõikasin ise läbi, kuna meest ju ei olnud. Ma pääsesin ilma ühegi õmbluse ja rebendita, kuigi beebi oli päris suur 54cm ja 3920g. Pärast ämmaemand veel nii naeris selle peale, et küsisin vahetuse kohta, sest ise ei jõudnud kella 8nigi ära oodata. Ma olin sünnitustoas vähem kui 30minutit. Poolteist tundi imetlesin üksi oma printsessi ja siis tegin videokõne mehele. Mees oli ausalt öeldes hämmingus, kuna oli beebi sündimise hetkel alles koju tagasi jõudnud. Ma sain täpselt sellise sünnituse, millest olin unistanud. Ausalt öeldes sünnitustoas ei jõudnud mehest puudust tundagi. Hiljem palatis igatsesin muidugi meest ning oma poega väga ja tahtsin juba ruttu koju saada.

8. Kas, millal ja kuidas plaanid pidada katsikuid?

Ei plaani pidada katsikuid enne kui see kõik lõplikult möödas on. Mõned lähedased on õnnesoovidega koos ka raha saatnud, et saaksime ise tellida puudu olevaid asju. Kuna vanema lapse teine sünnipäev lükkub ka teadmata kaugele, siis ilmselt peame katsiku ja sünnipäeva ühiselt.

9. Kas plaanid oma lapsele ka beebiraamatut täita?

Jah, kindlasti. Inimese mälu ei jää mäletama kõike ja mulle on mälestused väga olulised. Tuelvikus on neid hetki hea meelde tuletada lugedes beebiraamatut. Pildid ja videod õnneks annavad ka endast palju edasi, aga esimesi sõnu, täpsemaid fakte ja muud informatsiooni mitte. Juba selline sünnitus väärib ülesmärkimist raamatusse.

10. Milline on sinu soovitus neile, keda see teekond alles eesootab?

Minu soovitus on naistele, kes lähevad tugiisikuta sünnitama, olge kodus nii pikalt kui võimalik. Keeruliseks võib osutuda selle õige hetke ära tundmine, et millal haiglasse minna, aga mida kauem te kodus olete, seda rohkem saate koos olla oma tugiisikuga. Kuigi haigla personal teeb praegusel ajal kõik, et te ennast võimalikult hästi tunneksite. 

Naised, te olete võimsad ja saate sellega hakkama!

“Armastusega tehtud!” fotokaardi leiad Little URBY FOTOKAARTIDE seast.

  • kahepoolsed
  • 30 kaarti = 60 emotsiooni
  • ümarad nurgad (ohutud beebidele)
  • naturaalne paber ja heledad toonid
  • tähista sünnipäevasid kuni 7nda eluaastani
Osta siit

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.