Sünnipäevakuu raames teeme tutvust Little URBY emme Merilyga. Ilma temata ei oleks neid tooteid, URBY sotsiaalmeediat, fotosid, rahulolevaid kliente, umbes pakiautomaate jne. Kas teadsid, et Merily teeb seda kõike üksi?
1. Kes, miks, kuidas? Kirjelda end paari lausega.
Olen Merily Loss (26a), kahe poja ja ühe koera ema, kahe ettevõtte emme, palgatööline Endla teatris valgustajana ja abikaasa ühele väga toetavale mehele. Hariduselt Visuaaltehnoloog ja hingelt tegutseja.
2. Kuidas jõudsid Little URBYni?
Ma ei olnud kunagi unistanud enda ettevõttest ega juhiametist. Oma olemuselt olen tiimimängija ja pean oluliseks pigem inimesi enda ümber kui suurt saavutamise vajadust ja karjääriredelil tippu ronimist. Seetõttu saigi Little URBY sünnilugu alguse ühest juhuslikust ühisest koostööst Teily Allasega, keda aitasin turunduses. Ma olin selles vallas üpriski võhik, aga tema nägi minus potensiaali ja kasuks tuli ilmselt ka mu noorus, sest ma teadsin kuidas kasutada Instagrami ja Facebooki. Väga lihtsustatult sündis Little URBY vestlusest, mille sisu oli umbes selline: MINA: “Raske on ühte toodet turundada, sul oleks vaja brändi”, TEILY: “Teeme brändi siis…”. No ja nii see ühine teekond algaski. Teily pakutud nimi Little UR (URban) BY (baBY) = väike linnabeebi sobis hästi ning nii oligi Little URBY sündinud. Esimese asjana asusime otsima graafilist disainerit, kes teeks logo ja esimesed trükitooted. Palusin enda sõbranna appi logo tegemisele, aga sain ruttu aru, et mul peas on tegelikult nii kindel see miski olemas ja raske oli kelleltki teiselt seda oodata. Seega asusin ise katsetama ja nii saigi minust üleöö graafiline disainer. Mõnda aega oli mu parimaks sõbraks youtube ja lause “how to… in illustrator”. Ilmselt nii mõnigi kogenud disainer naeraks siiani mu tööstiili üle ja usun, et ma ei tea pooli nippe ja trikke, aga meie tooted on poelettidel saadaval ja meeldivad emmedele – seega võin enda üle uhke olla küll.
3. Nüüd tegutsed URBYga üksi, miks?
Meie teed Teilyga läksid lahku 2020 aprillist. Teily tundis, et peab edasi liikuma ja keskenduma coaching’ule. Ilma temata ei oleks ilmselt URBY veel sündinudki, sest ega mul toona 3-aastase lapse, palgatöö, lisatöö ja ülikooli kõrvalt eriti just aega üle ei olnud. Teily ettevõte sponsoreeris URBY sündi ka rahaliselt, seega meil mõlemal oli oma osa. Teily tegeles asjaajamisega, mina loomise ja visuaalidega. Kui jäin üksi, tundus esialgu see olukord veidi hirmutav, aga samas sain aru, et mulle sobib tegelikult üksi toimetamine. Ja oli näha, et ka ettevõttele see sobis – ma suutsin paari kuuga senise käibe kahe-kolmekordistada.
4. Oled nagu Hunt Kriimsilm ja tema mitu ametit…
Võib nii öelda küll… Sattusin gümnaasiumis teatriklassi, aga ma olen alati teadnud, et ega mina mingi näitleja ei ole. Seega piilusin moedisaineri ja stsenograafi (lavakujundaja) ametite poole. Kuna ülikooli kandideerimise hetkeks olin lapseootel, jäid sõelale vaid avatud ülikoolid. Valikut eriti ei olnud – TÜVKA visuaaltehnoloogia valguskujundaja eriala ja TKTK rõiva tehniline disain vms. Ega ma täpselt ei teadnud, mis asi see valguskujundus on ja mida seal õpitakse või kes minust saab, aga see oli mul esikohal ja eesmärk oli sinna sisse saada. Nii ka läks ja ma arvan, et tegin parima valiku või juhtis saatus mind õigesse kohta. Ma sain endale vajaliku ameti, maailma ägedama töökeskkonna ja inspireerivad kolleegid. Valgustaja amet ei ole just kõige naiselikum ja üldse mitte lihtne, aga ma ei olegi see basic bitch tüüpi naine. Nagu juba enne põgusalt mainisin sai minust üleöö graafiline disainer ja tegelikult ka ettevõtja. Täna pean sellist ühemehebändi luues tooteid, tehes kõik fotomaterjalid ise, haldan sotsiaalmeediat, suhtlen klientidega/edasimüüjatega, haldan e-poodi, pakendan tellimused jne. Ühesõnaga teen kõike, mida ühe väikese ettevõtte tööshoidmiseks vaja teha on.
Ja neid ettevõtteid on mul tegelikult kaks. Just siis kui Teily astus URBYst välja sündis meil koos abikaasaga bränd nimega MUUNI. Alguses oli tegemist põhiliselt Eestis õmmeldud satäänvoodipesu pakkuva ettevõttega, kuid tänaseks on meie tootevalik juba märgatavalt laienenud.
Olen proovinud ka turundusteenust teistele pakkuda, aga selles osas mul eriti kirge ei ole kui võrrelda kuidas teen enda ettevõtetele turundust. Teen küll kõik tootefotod ise, aga fotograafiks ma end ikkagi ei nimetaks. Olen endale koju nö stuudio loonud ja mugavdanud kõike, et saaks lihtsalt ning kiirelt vajalikke mõtteid teostada. Võin veel öelda, et ei ole perfektsionist vaid oluline on, et ideed saaks teostatud, nurki saab alati lihvida.
5. Tegutseja, mitte unistaja?
Kipun olema jah seda tüüpi, et unistused saavad kiiresti teostatud. Kõlab küll veidralt ühe 26-aastase suust, kuid hetkel ei ole mul ühtegi unistust. Mul on praeguseks kõik tehtud, millest vähegi kunagi unistanud olen. Minu jaoks oli kõige olulisem päris oma pere, mis ka 19aastaselt täitus. Abiellusime peale minu keskkooli lõppu ja sügisel sündis meie esimene poeg. Tema esimeseks sünnipäevaks kolisime enda ise renoveeritud korterisse ehk sain endale oma kodu. Ühel hetkel lõpetasin ka ülikooli ja ühtlasi paralleelselt kooliga töötasin ka Tallinna Linnateatris, millest olin alati unistanud. Olin seal aastakese valgusmeister ja siis edasi valgusala juhataja.
Veel oli olnud mu unistus omada maakivimüüriga maja – paar aastat tagasi leidsime juhuslikult Värskas ühe krundi koos sellise müüriga ja nii ehitasimegi ühe suvega sinna väikese metsaonni. Unistasin teisest lapsest ja ka tema liitus meie seiklustega ning ühiselt siis juba neljakesi suundusime mõneks ajaks välismaale. Elasime ja rändasime kolm kuud Euroopas oma ümberehitatud VAN’is #minueurotripp ja peale seda 3 kuud Aasias #merilytenaasias . Ettevõtetest ma otseselt ei unistanud, aga need tulid ise ja ma olen selle üle väga õnnelik. Kivimüüriga majast sai koroonakevadel hoopis moderne mikromaja männimetsas, mere ääres ja Tallinnast vaid 60km kaugusel. Alati olin unistanud ka elamisest kuskil väikeses jõega linnas ning juhuslikult 2020 sügisel sain pakkumise asuda tööle Pärnusse Endla teatrisse. Ega ma kaua ei mõelnud, mis seal ikka, ma elan Tallinnas ja tööl käin Pärnus. Kuna meie lastega üürikorteris elamine oleks päris keeruline, muretsesime endale Pärnusse ka pisikese korteri/maja, mida taas renoveerima asusime.
Ja kui rääkida unistustest, siis mul üks tegelikult on. Ma tahaks kanu võtta, aga ma ei ole veel välja mõelnud, kuidas see võimalik oleks…
6. Mis on su edasised plaanid?
Hetkel ei olegi plaane. Üritan kahe lapse, kahe ettevõtte, kahe majaehituse ja palgatöö kõrvalt kuidagi ellu jääda. Ma näen Little URBYs palju potensiaali, aga olen ise enda kõige suuremaks takistuseks. Selleks, et ettevõtet kasvatada tuleb kas välismaale laieneda või tootesortimenti laiendada, aga… Ma ei taha toota siia maailma juurde asju, mida ei ole vaja, mis oleks lihtsalt emotsiooniost või mis ei aitaks kuidagi kaasa arengule. Minu sees on see nö loll maailma päästja. Loll just seetõttu, et ma ei mõtle rahale vaid keskkonnale ja tulevikule. Ebaettevõtjalik tüüp ühesõnaga. Aga lähitulevikus sooviksin luua enda ellu distsipliini, et kõik ei toimuks nii kaootiliselt vaid pigem läbimõeldult ja planeeritult. Muidugi rutiini meie ellu tuua on päris keeruline, sest ükspäev elame me Tallinnas, teine Pärnus ja kolmas hoopis metsas, kus ei ole elektrit ega vett. Argielu on väga seinast seina ja muutuv.
7. Kui suur planeedipäästja sa oled?
Alati võiks tublim olla. Little URBY ettevõttena üritab olla nii keskkonda hoidev kui vähegi saab. Trükitoodetel on valitud FSC sertifikaadiga paber, ümbris raamatule on 100% villavilt (biolagunev lõpuks), pakendid on papist (ehk lagunevad või siis nö hävitatav, et ei jääks koormuseks planeedile) ja riidest pakendid on kangajääkidest toodetud (need õmblesin ise). Riidest mähkme põhirõhk on korduvkasutamisel, et kasutamata jääks tohutu hulk ühekordseid mähkmeid. Suuremat tähelepanu loodushoiule hakkasin pöörama umbes 5aastat tagasi kui oma perega VANlife ehk matkabussi elu avastasime. Nädalavahetused veetsime tihti kuskil metasas ja siis oli suureks probleemiks tekkiv prügi. Hakkasin märkama väikeseid asju nagu nt vatipadjad, millega nägu õhtuti puhastasin, kõrvatikud, naiste hügieenitarbed jne. Täna pesen nägu seebiga, kasutan tahket šampooni, metallist raseerijat, menstruaalanumat, sorteerin prügi (pesen pakendeid nagu lollakas), oman asju mida reaalselt ka kasutan ja pigem on mul neid vähe. Nõrk koht on meie perel hetkel veel pakendivaba ostmine, ökoloogiliste ja mahetoodete tarbimine just toidu osas ja ettevõtjana vajan ka autot + reisimisest ma ka loobuda ei taha… Muidugi olles ettevõtja eelistan Eestimaist ja tahan väga toetada teisi, kes nagu mina, üritavad siin turul ellu jääda.
8. Milline oled emana?
Pooldan väga iseseisvust, see on kõige olulisem! Olen seda tüüpi, kes pigem laseb teha ja küll ma siis pärast tegelen tagajärgedega, muidugi teatud piirides. Katsun asjadele alati väga vabalt ja läbi lapse läheneda. Kaasata palju lapsi enda tegemistesse, just seetõttu, et nad ei tunneks ennast kõrvalejäetuna + mul on vaja ju tooteid pakendada, tube koristada, pesu pesta jne. Avastasin hiljuti, et mu 2-aastasel on suva mänguasjadest, aga talle meeldib kõike toppida igale poole ja nii ma siis leiutan kaste, auke, ämbreid jne kuhu vähegi midagi toppida ja koguda saaks. Mu 6a huvitub aga poliitikast, uudistest ja tahab palju nuputamist, lahendamist, arvutamist jne. Seega ilmselt varsti olen meister ristsõnade koostamises. Kindlasti olen ma ka laisk ema, süüa teha mulle ei meeldi, lasteaias ei ole ma väga aktiivne kaasarääkija ja palju asju unustan ma ära, noh näiteks pidulikud riided lasteaeda kaasa jne. Minu argipäev emana koosneb paljuski koristamisest, sest ma ei tea mis värk selle sassis tubadega on, aga mu lastele kohe meeldib kui kõik on laiali üle terve korteri. Vanem poeg käib õnneks lasteaias ja noorem veel magab lõunaund, seega sel ajal üritan teha kas trenni või tööd. Üldiselt normaalset ja rutiinset argipäeva meil ei ole.
9. Kui peaksid järjestama lapsed, enda ja abikaasa?
Ideaalis ütleksin, et mina, abikaasa ja siis lapsed. Reaalsuses alustame järjestust üldse ettevõtetest, sest e-poed ei ole kunagi suletud ja kliendid ei maga. Ka jõuluõhtul tuleb tellimusi ning järgmisel päeval meil, et noh kus mu pakk on… Kuid kangesti rebivad esikohta ja tähelepanu endale hoopis lapsed seega mu ettevõtted ja need kohustused tihti viibivad (andke andeks armsad kliendid kui vahest vastamine liiga kaua aega võtab või mõni pakk ei ole nii kaunilt pakendatud kui võiks). Siis tulen vist mina, sest tühja kõhuga olen ma pahur, magamata liiga uimane, kasimata ebanaiselik ja sotsialiseerumata väga tüütu. Viimaseks jääb ilmselt abikaasa või kui täiesti aus olla siis koer. Muidugi tahaks ma rohkem oma mehega kahekesi kuskil käia ja teineteist nautida, sest kodus nii kui hakkan rääkima segab keegi alati vahele. Vahet ei ole kas ma küsin, et mis õhtuks süüa teeme või kus mu võtmed on, minu häält justkui ei eksisteeriks nende miniinimeste peas. Oluline on tegelikult tasakaal. Tunnen tihti seda, et kui ühte asja on liiga palju või intensiivselt, siis teised kannatavad. Ilmselt alateadlikult üritame mõlemad mehega ennast, lastele ja teineteisele ühtlaselt jaotada.
10. Mida soovitad teistele emadele, kes sooviksid ettevõtlusega väikeste laste kõrvalt tegeleda?
Ega ma enda elu kellelegi ei soovitaks. Ettevõtlus ei ole glamuurne, see on pidev probleemide lahendamine. Laste kõrvalt muu asjaga tegelemine on väga raske ja see tuleb millegi arvelt. Minu nö mom hack’iks on multifunktsionaalsus. Näiteks: panen lapse vanni, ise teen trenni ja samal ajal kuulan podcasti. Teen süüa, ehitan legodega köögis torni ja saadan supipoti kõrvalt meile. Mängin peitust, peidus olles postitan sotsiaalmeediasse pilti ja samal ajal koristan tuba (ühest peidukast teise liikudes). Ilmselt soovitaksin tugevat tugisüsteemi, mu abikaasa on väga toetav ja ilma temata ei teeks ma poolt seda, mis täna mu elus toimub. Meie lastel on ka imelised vanavanemad ja tädi, kes pakuvad vaheldust meist ja annavad päeva tunde juurde, et jõuaksime ka klientideni.
Ja kui tekkis küsimus, et kuidas küll sündis see intervjuu… Siis jah, ise küsisin – ise vastasin / olin kaamera taga ja siis 10 sekundi jooksul kaamera ees.
Merily Loss aka väike URBY.