Ootamatu rasedus ja vananev keha?

Mitte, et see teekond siianigi oleks eriti tavapärane olnud, #üllatusbeebi, hirm raseduse katkemise ees, kadunud spiraal ja teate mis veel kõigele lisaks? Alates 6ndast nädalast hakkas mul nii halb – jepp, ka morning sickness, mis kestab terve päeva on päriselt olemas. Enneolematu, sellist asja ei ole varem (2 eelnevaga) olnud. Kas ma olen vanaks jäänud, st kas mu keha on vanaks jäänud? Mis toimub? Ma ärkan igal hommikul ja tunnen, et uuesti magama jääda oleks parem. Sisuliselt võiks öelda, et mul oli terve juuli “pohmell”. Täpselt sama tunne, aga pohmelliga sa tead, et see läheb üle. Rasedusega ootad kannatamatult 12.nädalat kuna oled lugenud, et siis peaks see taanduma. Ma õnneks ei oksendanud, suutsin end tagasi hoida, aga loobusin väga paljudest üritustest. Mul oli nii paha, ma olin nii väsinud, ma ei saanud end liigutada, ma olin lihtsalt üks kasutu plekk diivanil. Kõik kohustused, mida ei olnud võimalik kuhugile edasi lükata möödusid vaevaliselt ja kui aus olla ei mäleta ka eriti, mida tegin 2024 aasta juulis.

Kaotasin 5kg, elu parim rannavorm, aga mitte seda pingutust väärt. 

Ma ei käi palgatööl ehk juhin ise enda aega ja töömahtu, mis õnneks päästis olukorda, aga kuidas elavad need naised üle selle perioodi, kes käivad/peavad käima tööl koha peal? Ja siis ma loen googlest, et küsi ämmakalt nõu, et mida teha ja kuidas olukorda leevendada – aga mul ei ole ju ämmakat, mul ei ole arsti ka, sest ta on puhkusel “Tere mu lemmik arstile dr.Google”. Hommikune ingveri tee ja päeval üks veel, aitasid. Roheline tee, mida varasemalt armastasin ja selleta mu päev ei saanud alata, oli talumatu, mis muutis mind nii kurvaks. Võimalik, et mu sees oli niigi pisut kurbust, et kogu senine elu on jälle muutumas just siis kui tundsin, et olen täpselt seal kus olla tahan ja teadsin mida järgnevad 5 aastat tuua võiks. Aga nüüd võeti mu hommikune rituaal ja õnnehetk ka ära. Lohutus endale: “See selleks, elu ongi ootamatu ja katsumusi täis”.

Õnneks asendus tee kohviga, ja oo kohvi see maitses nii hästi, mis on veider, kuna eelneva 2 lapsega olen ma just kohvist loobunud, sest see ajas mind värisema ja oksele…. Liha #okse, siiani väga ei kannata ja ega ma varem ka liiga palju ei tarbinud, aga juulis oli see ikka eriti rõve. Toiduvalmistamine, uuuhhh aitäh, et mu abikaasale see meeldib ja teised lapsed nälga ei jäänud. Suurim katsumus oli sõbrannadele hommikul pannkookide küpsetamine #rõvehais, aga ei tahtnud veel üllatusbeebist sõnagi lausuda ka… Kõige suurem piin oli äsja võetud uus kohustus airbnb haldus ja koristamine, koos suvise kuumusega. Kui oleksid olemas meistrivõistlused okse kinni hoidmise ja kiiresti koristamise peale – siis selle eest ma saaks medali küll. Üldiselt värske õhk aitas palju ja nagu õpikus kirjas 12.nädala saabudes tundsin, et vana mina on tagasi. 

Umbes 10 nädala paiku sain endale ITKs ämmaemanda, kes mu spiraali küsimuste peale vastas ülevoolavalt rõõmsalt, et “ära muretse, kuskil ta su kehas ju ikka on ja beebiga on kõik hästi”. Ta ajas mind küll väga närvi selle vastusega, aga kuna tegelikult olen klaaspooltäis tüüpi inimene, siis tõesti, mida ma muretsen? Kui see beebi tahtis nii väga tulla ja seni ei ole midagi juhtunud, siis miks peaks ka nüüd? Järelikult see kõik peab nii minema – tuleb üks tugev iseotsustav tegelane.

12.nädal ja OSCARi test. Esimesel vaatlusel tahtis beebz kangesti näidata kui pikk ta on ja nii pidin 20 minutit hüppama, kõndima, sööma, jooma – sest kuklavolti oli lihtsalt võimatu mõõta. See saadi lõpuks kätte ja muud näitajad olid ka korras ehk riskid madalad. Mainisin ka, et mu sees on spiraal kuskil kadunud, et äkki õnnestub selle UH-masinaga see leida. Arsti oli pisut üllatunud ja küsis, et miks ma kohe ei öelnud… “Ma ei tea – kas teie süsteemides ei ole kuskil kirjas SPIRAALIGA RASE NAINE, TÜKK METALLI TEMA SEES KUSKIL KADUNUD?”  Pisut otsimist ja jess, mingi traat tundub, et on platsenta sees ja sünnitusel pean kindlasti ütlema, et nad selle sealt üles otsiksid!!! Ilmselt kirjutan endale postiti kaasa, kuna ei ole kindel, et selline asi meeles püsib peale sünnitust, aga noh nagu mu ämmakas mulle taas ühel kohtumisel ütles “sa oled ju kogenud sünnitaja”. Tundub, et see on normaalne juhtum ja kõik spiraali kandjad võiksid olla teadlikud, et isegi kui 8a ei ole probleeme esinenud, siis vot võib ikka tulla ootamatuseid – 2% jagu ootamatuseid. Ma kindlasti ei taha kedagi hirmutada, aga isiklikult ei tea kas usaldan enam spiraale…

Mul on normaalne tavaline ämmaemand, aga millegipärast arvab ta, et tean kõike ja küsimusi mul ju ei ole – tegelikult on mul nii palju küsimusi. “Rindade valulikkus, sellist asja ei ole mul varasemalt kahega olnud – on see normaalne?” See valu oli alguses nii hull ja liiga mitu nädalat. Kui valu kadus, tekkis sügelus rindade alla, kratsi või hulluks ja täiesti jabur asukoht kui aus olla, aga kuna esimesega sügeleseid mul jalad, siis tuttav imelik rasedusaegne vaevus. Terve juuli ei suutnud ma funktisoineerida nagu normaalne inimene, mis edasi? Iiveldusest sain lahti, aga ühes sellega kadus ka sügav uni ja mu maailma vajus jälle kokku. Nimelt kahe eelneva lapse põhjal tean, et enda sügava une suutsin taastada või noh see läks ise korda, lõpuks alles, siis kui noorem sai 4 ja nüüd jälle. See tunne, et sa lähed õhtul voodisse ja ärkad hommikul – see on imeline, nautige kes saavad. Aga kui sa ärkad iga keeramise peale ja su uni on nii habras, ei anna see sama tulemust. Või kui ärkad keset ööd kell 2 ja uni on lihtsalt kadunud. Teed süüa, vaatad telekat, loed ja kell 5 jääd uuesti magama – “on see normaalne, ma olen alles liiga vähe rase, et juba unetuid öid kogeda?“ Kui 4:45 saab uus hommiku normaalsus, ei tundu see just õige, sest magama läksin 22-23 vahel ja nii ei tule tegelikult tunnid täis. Ma ei tea hetkel, millest see öine ärkamine tuleb, kahtlustan vitamiine (mitte puudust, vaid üledoosi), aga ma ei julge neid mitte ka võtta, sest beebi, ta ju kasvab/areneb ja vajab kõike. Niigi on mul süümekad, et mu sees on spiraal ja et ma ei olnud kõige “tervislikum” tema eostumisel, rääkimata nendest limoncellodest Roomas ja kõigest muust, mil olin juba tegelikult rase…

Hüpe ajas

Kui eelnev tekst oli kirjutatud umbes raseduse 3ndal kuul (jepp, mul on üht-teist veel tulemas ja valmis kirjutatud), siis 5ndaks kuuks üllatus-üllatus ei kannata ma enam kofeiini. Paar päris karmi päeva ja kogemust kulus, et saaksin pihta milles asi. Muidugi käisid peast läbi kõik võimalikud halvad diganoosid preklampsia või diabeedi osas ja ega ma lõpuni hetkel veel ei tea, mis mul viga on. Olles tarbinud hommikul ühe latte Itaalias (ehk vb pisut kangem versioon kui Eestis tellides), siis lõunaks olin minestamise või mingi väga hullu tunde äärel (ma lihtsalt ei ole kunagi ära minestanud ja täpselt ei tea, mis tunne see on). Isutus, pearinglus, kumin, iiveldus, mega jänu, kiire seedimine, kuumahood ja lihasvärinad. Esimene mõte, et mul on toidumürigtus, teine mõte madala veresuhkur, kolmas mõte vererõhk teeb nalja – kas mul on kiirabi vaja? Kuna see hakkas korduma ja just enne lõunasööki jõudis kohale ning isegi süües ei taandunud, siis tekkis jälle mingi tore hirm millega tegeleda. Dr. Google ja kofeiini üledoos tundus loogiline, “et kui oled järjest ära joonud 3 espressot võid tunda… neid tundeid.” Pisut ajas see naerma, et mina ja mu üks väike süütu latte, aga äkki tõesti? Hetkel ei julge veel midagi hõisata, loobusin kohvist ja proovin ainult pisut rohelist teed taas tarbida…

Kuna pearinglus, raske hingata, imelik olla ja tunne, et oma kehasse ei mahu ära on raseduse ajal üpriski tavalised nähtused, siis nende tunnetega harjub lihtsalt ära. Jätkan 20.nädala UH’st, reisimisest, psühholoogist, emapuhkusest, millele ma ei jää või millestki mida sa tahaksid teada? (anna märku)