Mulle ei ole sinine värv kunagi meeldinud…

Mis asi on #genderdissapointment ja kas see on pärisel ka olemas? Elada 3 kuud arvamismängus on see tüdruk või äkki poiss, kui ta otsustas ise tulla, siis ehk üllatab meid veel? Mees paneb punkti lapse soole – naised võivad üritada kõiki võimalikke võlutrikke enne eostamist, aga lapse sugu oleneb sellest, millist sugukromosoomi sisaldav sperm munaraku viljastab. Naistel on ainult X ja mees liidab juurde kas X (tüdruk) või Y (poiss). Meie suguvõsas käib laste soo ennustamine verevahetuse järgi. Veri vahetub iga 5.aasta tagant ja noor veri vemmeldab… Nii võttes rebisin endalt kohe plaastri maha ja teadsin, et kui olin lapseootel 19.aastaselt, siis ega ka 29.aastaselt saa mingit maagiat juhtuda kuna lapse isa ja meie vanuste vahe ei ole ajas muutunud. Kummalisel kombel hakkasin märkama veel teisigi kokkusattumusi. Näiteks 10. aastat tagasi planeerisime oma pulmi ja sõnaga “pulm” seotstab mu keha vist ka kohe rasedust, sest sel 2024 suvel plaanisime tina pulmaaastapäeva (10.aastapäev) õhtusööki. Kas ma kardan vanust 39? Kui me 20.aastapäeva ei tähista, siis äkki õnnestub ikkagi rahus menopausi suunas liikuda või siis ennustab see juba lapselapsi ja vanaema staatust?

Osa minust teadis, et see on niikuinii poiss. Elada 3 kuud tüdruku unistuses oli edasiviiv. Niigi see beebi on suur šhokk ja selle ümber keerleb palju küsimusi. Kas see on õige saada rohkem lapsi, hetkel mil tegelikult tahaks teha midagi muud? Mu fookus on momendil ettevõtluses ja see meeldib mulle. Mul on ambitsioon rabeleda nii palju, et ma saaksin lubada unistusi, aga kolme lapsega ei pruugi need materiaalselt enam võimalikud olla. Suur lootus oli, et kui ta tuli ise, siis äkki… sest meie armastus suudab luua ainult poisse.

Saada ühest soost lapsi on üpriski haruldane või siis suudab mehe keha toota kas ainult või rohkem ühte kromosoomi. Ma olen kurb, et ma ei saa kunagi enda lapsele punuda patse, teha tüdrukuteõhtut, mängida printsessi lossis ja meisterdada pabernukke. Meenutades enda lapsepõlve oli nii tore käia koos emaga poodlemas #shoppingdays. Täna ma ei tee seda, sest ma olen poiste emme ja nendel on suva mida nad kannavad + nad vihkavad riidepoode, seega olen ka mina võtnud sellise suhtumise, et see ei meeldi mulle, ma ei tee seda, aga samas oli kasvamisel see nii suur osa mu elust – kas ma tegelikult tunnen sellest puudust, see on ju mu koodi sisse kirjutatud? Kas ma kardan, et osa minust suri koos poistega või see ongi elu õppetund olla avatud muutustele ja mitte hoida nii tugevalt kinni tõekspidamistest? Ma olen õnnelik, et meil on suur pere ja mul on võimalus kasvatada hoolivaid, tähelepanelikke, armastavaid mehi, kes loodetavasti tulevikus hoiavad ja kaitsevad mind ning naisi, sest mina kasvasin ilma meheliku armastuseta. Võimalik, et seetõttu ongi minu teekond kogeda seda nüüd. Mul ei olnud isa, ega vanaisasid – ma pettusin täielikult meestes, sest nägin ainult valu, pettust ja haletsust, mida mehed põhjustavad. Aga ma olen kurb, et mult võeti ära võimalus kogeda ja kasvatada naist. Jah, see ongi elu osa, et me ei saa kõike, mida me tahame. Aga hirm, et kogu selles mehelikus keskkonnas kaob mu naiselikku ja poisid ei kohtle mind kui printsessi – kelle õpetada see on? Ma ei saa ju kogu aeg nõuda lilli, koristamist, vaikust, ilu jne. Neid teeb rõõmsaks oksapüsside meisterdamine, aga mind lillede korjamine ja me olemegi erinevad – nemad ju lihtsalt ei mõista seda, sest nad on lapsed. Muidugi sooviksin endale ilusaid asju (kallemaid nõusid, valget vaipa, kleite ja kingi), aga ma ei saa sest mul on poisid, kes ei hinda seda. Tunnen end nagu vaene väike Malviina, kes ostis klaasist laua, et oleks silmailu, aga poisid tema ümber ei mõistnud seda ja ütlesid, et laud peaks ikka olema korralikust tammepuust, mille peal saaks trampida. Malviina ei taha trampida, ta tahab, et argipäevas oleks killuke ilu ja õrnust, et hõljuda. Vähem testosterooni. Mehed on nagu koerad, nad pressivad end peale ja tahavad naistest kõike ja siis naisena tunned end halvasti kui ei jaksa, lihtsalt füüsiliselt, ei jaksa seda neile pakkuda. Neli korda 2m teeb 8m füüsilist armastust #olenkohetagasikorraksminestan

Keegi ütles kord, et kala naiste kõrvale ei mahu teisi naisi, ilmselt hea lohutus oma nutvale ja jälle poega ootavale naisele, aga äkki tõesti? Töötamine mehises keskkonnas on mulle rohkem sobinud, mulle tundub, et saan meeste juhtimisega paremini hakkama ja seetõttu täiesti loogiline, et poisid end järjest ritta võtavad. Võimalik, et tüdruk põhjustaks kaose, millest ma välja ei ujuks. Aga kuidas saada lahti sellest tundest, et ma ei saagi enam mitte kunagi seda midagit. Ma ei ole suutnud iial nii mõelda, et miski on lõplik. Teate ju küll seda lauset #neversaynever, aga 3 on piir ja see on punkt. 

*Osa sellest tekstist valmis vahetult peale 20.nädala ultraheli kui arst suurelt ja konkreetselt meile seda kolmandat jalga demonstreeris. Selles kehaosas ei ole ükski arst meie laste puhul kunagi kahelnud. Mind aitas mõtete välja kirjutamine, just see, et ma ei ole kurb poisi pärast vaid see osa, et mult võeti ära kogemus, mida ma ei saa kunagi tunda. Jaa, lapselapsed nad ju äkki ikkagi tulevad ja mingid patsid ning kleidid mu elus ehk on… aga isiklikus kasvamises jääb minu pusle ainult siniseks. Ja kes peaks tundma sama, siis 1. aeg aitab ja 2. kirjuta tunded välja ning leia see põhjus, mis sind kurvaks muudab. 

Kolmas rasedus viis mind ka raseduskriisi nõustamiseni ja sinna ma järgmises postituses äkki jõuangi veel enne kui “ema puhkusel” milelle ma ei jää jään…