Mis saab siis kui kaotad kontrolli enda keha üle?

Kui see esmane šokk üle läks, tekkis hirm… Aga mis siis kui see katkeb, kui minu keha ei pea vastu, kui sünnitus on keeruline, kui beebi tervis ei ole 10/10, kuidas beebit elus hoida, kuidas tähelepanu kõigile viiele (3 last, mees ja ise ka) jagada, kust tuleb raha, palju jõuab tööd teha, kuidas saavutada tasakaal – ebanormaalne, kes vastab nendele küsimustele? Esimesed nädalad kuni 12ndani elad hirmus, et rasedus katkeb. Siis ootad 20ndat nädalat, et veenduda terves, tugevas ja normaalses lootes. Seejärel hakkad tundma liigutusi ning jälgima, paaniliselt kas ta ikka täna on liigutanud. Oodates 37ndat nädalat, et ta jumala eest varem ei sünniks, sest enneaegselapsega kaasneb lisastress ning mure. Mida vanemaks me saame seda rohkem omame kogemust, seda rohkem oleme kuulnud lugusid, seda rohkem on meil hirme eelseisva ees, see on paratamatu. Meie endi valik on kuidas kontrollime neid mõtteid, tundeid ja hääli oma peas, aga kui kontroll kaob, mis siis saab?

Teate ju seda lauset, et kingsepal endal ei ole kingi ja nii maadlen ka mina kui “une müüja” unetuse käes. Võiks öelda, et peale teist last hakkasin ma sellele rohkem tähelepanu pöörama ja märkama olukorda, et ma ei lähegi õhtul magama ja ei ärkagi hommikul. Ma ootan und, siis ärkan iga kostuva heli või enda keeramise peale (siis käiks ka ju pissil), suuresti olen viimane kes magama läheb ja esimene kes tõuseb… Ja te võite öelda, et teaduslikult vajavad naised rohkem und, aga kuidas üks valvekoer magada saab? Ma tegin füüsilises maailmas kõik, mis teha annab (tuba pimedaks, jahedaks, eraldi tekid, silmaklapid, kõrvatropid, une-eelne rutiin, ekraanivaba, päeval naturaalnevalgus + värskeõhk, piisavalt aktiivne ja füüsiline elustiil)… aga emainstinkt, sellega ei anna midagi teha. Ühtepidi on see on normaalne, et kvaliteetse une taastumine peale väikeseid lapsi võtab aega, aga kui kaua? Ilmselt on mu uni jäädavalt terveks eluks rikutud, sest kui võtta, et inimese keha areneb kuni 25nda eluaastani (selle aja sees sain 2 last), siis minu arenguprotsessi mudelisse sai juba sissekirjutatud öineärkamine = normaalne, nõrk uni ja valvasus = normaalne.

Lugesin ka, et need inimesed, kes magavad kehvasti elavad 20 aastat vähem…

Enam-vähem suutsin saavutada mingil kujul täisväärtuslikuma une oma noorema poja 5ndaks eluaastaks. Võõras ja uus keskkond, teine voodi ehk reisimine muidugi lööb alati jälle kõik sassi, aga kodus oli see lõpuks kuidagi olemas… ja siis (väike trummipõrin) BOOM ootamatu rasedus, uuesti hormoonid paigast ära ja kõik liigub jälle sinna unetuse suunas. Ma tahaks teada kuidas Eesti esi iibessepanustaja seda teeb, kas ta on vampiir ja ei vajagi und? Kas ta üldse teab enam, mis asi on magamine?

(Vahemärkus ja hüpe ajas) Hetkel kolmandas trimestris on magamine võtnud uue tähenduse, seda võiks võrrelda sportimisega. Esiteks magama jäädes (pikali asend), see kõige magusam hetk, tänu rasedushormoonile, mis lõdvestab kõike mu kehas ärkan ehmatusega, et lämbun ja köhin, kuna kurgus on maomahl või midagi sellist #refluks. Egas midagi sätin padja kõrgemaks ja kordan protsessi, lootes, et enam ei aja üles. Siis ärkan öösel, sest nii märg on, hormoonid = higi. Mäletan eelnevatest rasedustest seda sünnitusjärgset 4 trimestrit kus öösiti käterätikuga magasin, sest keha higistas, nüüd saan juba raseduse ajal seda kohati tunda… tulevikule ei taha mõeldagi. Kolmandaks, puusad need valutavad kohutavalt nagu oleks 20km jooksnud. Külili magamine ei ole minu jaoks midagi uut, ma ainult nii magangi, aga see raskus annab tunda ja vahest jääbki uni liiga lühikeseks, sest ma ei kannata enam ja lihtsam tundub ärkvel olla. Ja valu puusades tekib kuna padi on liiga kõrgel, aga kui madalamaks sätin hakkab söögitorus/kurgus kõrvetama. Päriselt “nokk kinni, saba lahti” olukord. Iga keeramine (kuna puus hakkab valutama, külg väsib ära) toob kaasa ka tualetis käimise, sest kui juba teed korra silma lahti, siis miks mitte ka sellest tundest vabaneda. Tark nutikell ütleb, et ärkamisi on öösel kokku umbes 10, sügavat und 30 minutit ja unetunde 6-7. Üks suur kannatus, kolm-neli nädalat veel jäänud… Ja siis saab taas ärgata ning kellegi teise muredega tegeleda, unustades enda paariks aastaks.

Kui kurtsin ämmakale, et mul on unega probleeme (II trimestri alguses) ja äkki see on vitamiinidest? Ma tõesti olen tundlik nende osas. Tahtsin möödunud talvel immuunsust tugevdada ja hakkasin võtma ühte toidulisandit, sain paari nädalaga aru, et mu unetus on tagasi – loobusin vitamiinidest ja leppisin pigem nohuga. Vihjasin ämmakale ka seda, et ikkagi ootamatu rasedus ja kas äkki või ma kuidagi, vajaksin tuge, olen kuulnud kriisinõustajast… aga ta soovitas sügavalt hingata, mitte stressata ja elu nautida. No jah, siis aga sattusin asendus arsti juurde uuel kuul ja kui ma talle mainisin oma unetust (vitamiinidest?) pani ta mulle kohe aja raseduskriisinõustaja juurde – aitäh! Ma olen tegelikult esimesest visiidist peale mõelnud, et Eesti süsteem on katki ja puudulik. Meil ei tegeleta ennetamisega, meie ravisüsteemis tegeletakse katastroofiga. Miks on esimene küsimus kas te soovite aborti? Miks see ei ole kas te sooviksite nõustajaga vestelda? Ma uurisin kas saaksin ise endale aja panna või tegeleda ennetamisega, mõeldes ikkagi kaugele ette… peale sünnitust, sünnitusjärgsesse depressiooni – kuidas seda vältida. Mu mata ütleb, et soovimatusega ei kaasne leppimist ja nii tekib kriis, aga kahjuks süsteemis ise toimetada enam ei saa, ainult ämmakas saab suunata. Raseduskriisi nõustja juurde jõudsin lõpuks enda 28ndal rasedusnädalal. Selleks ajaks teadsin, mida tähendab kui öösel kell 2 läheb uni ära ja kell 5 suudad uuesti magama jääda, aga kell 7 hakkab rutiine argipäev juba pihta. Olin kogenud paanikahooge, mida ei osanud veel seletada või sinna kategooriasse tõlgendada ja ometigi mulle tundus, et kõik on hästi… 

Sain kinnitust, et olen nii mõndagi asja varasemas elus õigesti teinud “nii nagu arst annaks tööriista kasutada”. Näiteks: kui olukord põhjustab ärevust, ei tohi seda vältida, seda peab rohkem rakendama – ebamugavus sunnib arnema. Suures pildis taandub kõik ärevusele (unetus, hirm, paanika) ja üllatus-üllatus see on geneetiline. Ma ei taha lahata liiga sügavuti kõike, aga õppisin enda kohta näiteks seda, et minu jaoks on oluline kontroll. Ootamatu rasedus = mu keha ei teinud minuga koostööd ehk ma ei kontrollinud olukorda ja see viis mind tasakaalust välja. Kui ma oma peas olin mõelnud, et kolmas laps kui üldse, tuleb alles 35+…, siis nüüd olen pidanud oma aju umbes 8 kuuga ümber veenma, et see laps tuleb praegu, sinna ei ole 5 aastat aega, sinna on 8 kuud (1 kuu arvestan teadmatusele rasedusest). Me kohtusime nõustajaga kahel korral, kuna tundsin, et suudan ise oma probleemid lahendada – ma ei jää ketrama, ma otsin kohe lahendust ja asun katsetama. Omandatud iseseisvus ja mitte teistele lootmine on mu tugevused. Kui varasemalt on see nunnu, hõljuv, kõigeks tahtmine valmistuda, ootusärevus tulnud ise, siis sel korral 0. Pigem isegi pisut olen vältinud mõtet beebi ja emme maailmast, see magamatus, piimasus, kellegi teise järgi elamine, piiritletus – ma ei näe selles rõõmu, sest ma just kasvasin sellest maailmast välja. Aga ma(me) tegin(tegime) selle otsuse ja nüüd tuleb see ju uuesti vastu võtta. Tundub loogiline, seda siis kunstlikult esilekutsuda (pakkusin ka nõustajale välja – ta kiitis heaks). 1. Beebipoed ehk keskkond 2. Beebile asjade varumine 3. Kirjandus, podcastid, filmid jne – tee kõike, mis hõlmab beebisid. Olen seadnud fookuseks beebimulliga tegelemisele – pisut aitab, aga tundub, et minu puhul sel korral tuleb see tunne koos beebiga. Peab tulema, sest hetkel suudan ainult mõelda, et millesse ma end mässisin ja kas see ongi üle enda võimete elamine.

Üks lause, mis mind motiveeris oli “See on su viimane rasedus, viimane kord kasvatada enda sees lisasüdant…”. Aga siis tuleb mängu magamatus, refluks, puusavalu ja ma ei suuda enam rõõmu näha selles.

Selle postituse mõte ei olnud vinguda, pigem anda mõista, et iga rasedus on erinev. Mõni naudib seda aega, mõni mitte. Kui mu esimene rasedus oleks olnud selline, siis ei ole ma kindel, et oleksin hetkel kolmandas ootuses… See jääb viimaseks – seda ma tean. Ma väga loodan, et naised, kes vajavad tuge antud teekonnal leiavad võimaluse. Oleks see minu teha, saadaksin iga naise peale esimest visiiti nõustaja juurde, kes kaardistab ära olukorra ja võimaliku tuleviku. Nii nagu teeb seda sotsiaalkindlustusamet jagatava vanemahüvitise määramisel ehk jõuan järgmises postituses rahani.