“Appi, ma olen rase?” osa II

Mõned päevad teadmatust, pisut hirmu, palju googeldamist: rasedus spiraaliga, esv rasedus, rasedus, raseduse sümptomid, emakaväline rasedus, IUD pregnancy, mida rase süüa ei tohi? Vastused: spiraaliga rasedus on võimalik, suuretõenäosusega rasedus katkeb, st 20% neist jääb püsima, enneaegne sünnitus, väike sünnikaal… 

Lihtsalt üks suur küsimus: “Miks mina? Miks just nüüd? Mis edasi saab?”

ARST “Milles mure?”
MINA “Rasedustest on positiivne, aga mu sees on spiraal, äkki on emakaväline rasedus?”
ARST suured kahtlevad silmad “No vaatame”
ARST “Näe siin on vasakul on tsüst, siin on beebi ja siin keskel spiraal, paremal ei ole midagi. Huvitav lugu, ikka juhtub. Ma spiraali ei eemalda, muidu tõmban beebi ka välja, aga spiraal on kenasti omal kohal, niidid näha ja loode tundub korras. Vaatame paari nädala pärast uuesti kui te just ei soovi aborti teha?”
MINA “Ma ei tea, ei taha… ilmselt vist”
ARST “No siin on number kui tahate aborti teha ja siin on Teile uus aeg”

Jah spiraalibeebid on päriselt olemas. See ei olegi kuulujutt või kellegi tuttava-tuttava sõbra juhtum. See on päris elu.

Tühi pilk ja väriseval häälel kõne härra abikaasale:
“Kallis, palju õnne sünnipäevaks, me saame kolmanda lapse! Päris beebi ja spiraal on ka ta kõrval, aga kõik on hästi ja normaalne… vist? Kas me tahame aborti või ei taha?”.

On suur vahe kas planeerid oma ellu beebit või mitte. Planeerides häälestad sa end sellele beebimulli lainele ning tead täpselt, kust saada infot ja mis infot. Mida võib süüa, mida mitte, mis tablette/vitamiine võtta ja kuidas olla üks rõõmus roosa lapseootel naine. Saades aga nagu võluväel loitsuga “simsalapim sa oled rase” kulub mitu kuud, et see päriselt kohale jõuaks.

Elades mõne nädal mõttega beebist ja uuest pereliikmest, aga samas mitte lastes seda tunnet enda sisse, sest äkki: “See ikkagi katkeb… kuna hallo 20% spiraaliga rasedustest jääb püsima” Miks mu sisse jäeti spiraal, kas see beebit kuidagi ei mõjuta, kuidas ma üldse sain lapseootele jääda? Samas mõte kolmandast lapsest on alati mu sees kuskil vaikselt istunud, lihtsalt 10 aasta pärast mõttena või salamisi, et kui kolmas tuleb, tuleb ta ise – sain nüüd. Kas mõttejõul on tõesti nii suur võime?

Otsustasime, et kui elu midagi sellist ootamatut meie rajale viskab ju siis on see vajalik ning tuleb läbi teha. Siinkohal on muidugi Eesti süsteemis auk sees, sest kui meil on probleem vananeva ühiskonnaga ja madal iive ei saa olla esimene küsimus segaduses naisele “kas soovite aborti teha?”. Jah see võimalus peab olemas olema, aga miks lapseootelnaine üksi oma mõtetega hakkama peab saama? Eriti kui see juhtub nii ootamatult. Ma olen õnnelik inimene ja mul on väga toetav kaaslane, kellega arutleda ning koos välja nuputada kas, mis ja kuidas edasi – aga paljudel ei ole… Mul on ka varasemad 2 lapse kogemused, aga kummardus nende naiste vaimsele tervisele, kes oma esimese kogemuse ootamatult üleelavad. Kuhu pöörduda, kellega rääkida? Kuna mu enda arst (kelle juures esimesel visiidil käisin) viibis puhkusel olin suunatud uue arsti juurde kontrolli paari nädala möödudes. 

ARST “Loode kenasti olemas, suurus 7+1, aga mis spiraalist te rääkisite, seda siin küll ei paista?”
MINA “Peab olema, paar nädalat tagasi oli, välja see küll ei ole kukkunud”
ARST “No ju vast reisib siis ringi”
MINA “Kus kohas? Minu sees? On see ohtlik? Äkki leiate ikka üles”

Järgnes ebameeldiv otsimine, aga lahkusin seal kabinetist teadmatusest “kuhu kadus spiraal?” Reisib ringi kuskil mu sees… Ja kui uurisin uue aja kohta, sain vastuse, et eks teie oma arst tuleb puhkuselt tagasi ning määrab uue aja, oodake kõnet… Ma olen rahulik inimene, ei ole liiga suur muretseja, aga kas see olukord ei tundu selline, et appi paanika, lihtsalt suuur paanika, isegi ahv viskas trummid maha ja jooksis ringi…

Ootasin paar nädalat, elasin mõttega, et olen rase ehk ei või juua ja süüa teatud asju ja võtsin foolhapet, aga ma ei mõlenud tulevikust, sest äkki… ma lihtsalt ei julgenud + nüüd mu sees reisib ringi ka spiraal. Tükk metalli, mis ma ei tea kas võib kinnituda kuskile suvalise seina külge ja tekitada põletiku? Mis võimalused on – ma ei ole arst ja Dr. Google ka selliseid asju ei teadnud. Ütlen ausalt, et kunagi varem ei ole ma tundnud sellist hirmu. Olen alati esimesest rasedustestist peale elanud oma beebimullis, tahtes seda kogu maailmaga jagada ja kõigeks juba valmistuda “sest jeee ma olen rase, me saame beebi”. 10 nädala alguses mõtelsin, et okei veidi kahtlane, et mul ei ole siiani ühtegi kõnet tulnud ja 12 nädalal peab olema OSCARI-test, seda ma mäletan eelmistest kordadest. Helistasin ise registratuuri rääkisin oma loo ära ja sain vastuse, et arst tuleb järgmisel nädalal tööle. Ja siis ma mõtelsin, et minu mõõt on nüüd täis Pelgulinnas. Ma tahan olla päris rase, rasedusega arvele võetud, omada ämmaemandat ja panin endale aja ITKsse. Võtsin esimese aja ja ämmaka mida nad pakkusid, sest olgem ausad andke tuge kuskilt. Ma võin olla kolmandat korda selle teekonna alguses, omades varasemast kogemusi, aga see ei ole ju minu igapäeva elu, see on suur muutus ja vastutus ning selles ei saa olla üksi.

Ma ei tea beebidest enam mitte midagi, viimasest rasedusest on möödas 6 aastat – selle ajaga on palju muutunud. Kohati tundub endale, et minu lapsed sündisid kiviajal, siis ei olnud igast poppe vankrikiigutajaid ja arenguhüpetest ei räägitud midagi. Kuidas mõjub mu vaimsele tervisele uus beebi? Kas mu füüsiline keha saab üldse hakkama sellega? Kas ma jaksan jälle olla magamata, pritsivate rindadega piimane naine, kes ei saa jääda isegi tavapärasele emapuhkusele?

Jätkan peagi ämmakast ja iiveldusest…